Hooldekodu juhataja: dementsuse all kannatavaid inimesi ei peaks kartma hooldekodusse panna!
10.11.2020
„On sage probleem, et lapsed kardavad oma dementsuse all kannatavaid vanemaid või lähedasi hooldekodusse panna. Mõeldakse, mida teised küll neist arvavad, et nad ise ei ole suutelised hooldama,“ tunnistab Marta kodu juhataja Elisabeth Nahk.
Elisabeth Nahk on Marta kodu vedanud viimased kolm aastat ning nendib, et kahjuks on dementsus üha sagenev probleem. „On raske öelda, millest see tingitud on, sest meie juures on inimesi täiesti erinevatelt elualadelt. Tegeleti intellektuaalse või füüsilise tööga, asjad võivad minna sama rada. Näiteks on siin slaavi filoloogia lektor, arstid, matemaatika õpetaja, raamatupidajad,“ seletab Elisabeth.
Küll aga on tal siiski mõni mõte, mis võib rolli mängida. „Viimased 10-15 aastat töötame hästi palju. Me ei jälgi kuigi tähelepanelikult, mida sööme, kus liigume, kas käime piisavalt värskes õhus,“ räägib asjatundja. Ta avaldab, et on juba kümmekond aastat piilunud, mida inimesed supermarketis ostukorvi poetavad. „See on harv, kui valitakse toorliha, kartuleid, porgandeid, piimatooteid. Hästi palju eelistatakse maitsestatud jogurteid ning poolfabrikaate,“ osutab ta.
Murettekitav on seegi, et dementsuse tekkimise iga kipub nooremaks minema. „Marta kodus on kõige noorem inimene 64aastane naine, kes oli siia jõudmise hetkeks juba kümme aastat dementsust põdenud,“ toob Elisabeth välja.
Lähedase pärast muretsetakse 24/7
Elu dementsega on paraku keeruline. „See pole lapse käitumine, see on haige inimene. Üsna sagedased on lood, kuidas nad soojendavad plastmasstopsis gaasipliidi peal toitu või peidavad oma väärtuslikke esemeid ja siis süüdistavad teisi,“ räägib Elisabeth.
Loomulikult käib kogu situatsiooniga alati kaasa mure, mida lähedane üksi kodus teeb. „Sa lähed hommikul tööle ega tea, kus ta on näiteks poole tunni või tunni pärast. Kas ta läks korterist välja? Kas ta on söönud ja võtnud tablette? Või mis siis, kui lamajal kukkus tekk põrandale, ta on terve päeva ilma tekita ja saab külma?“ seletab ta.
Elisabeth nendib, et paljud tunnevad, et on justkui kohustatud oma vanemaid hooldama. „Muretsetakse, et mida arvavad teised inimesed, kui panen oma ema või isa hooldekodusse. Mitte keegi ei mõtle, kui palju vaeva näeb hooldades dementset,“ arvab Elisabeth. „Lähedast hooldekodusse pannes ei tohi seda võtta kui egoismi. See on hoopis midagi head, mida talle teed. Nendel on oma elu elatud, aga sina oled noor inimene ja sul on kõik ees. Sinu õlul lasub heas mõttes kohustus organiseerida lähedastele mugav elu nii, et ise jääksid rahule.“
Elisabethi sõnul näitab praktika, et paari kuu jooksul loksub teema inimese jaoks paika. „Nad käivad nädalavahetustel lähedast külastamas, on rahulikud ja magavad hästi. Pealegi võivad nad iga hetk siia helistada ja uurida, kuidas läheb,“ jutustab Elisabeth.
Otsustades dementse Marta kodusse panna, tekib esmalt küsimus, kas paigutada ta privaatsesse või jagatud tuppa. „Kui inimene elas üksi, siis peab ta ka siin olema omaette. Mõelge, kas ta tahab suhelda. Võib-olla tahaks ta teist inimest aidata – viia kedagi sööklasse, tuua vett või teed,“ selgitab Elisabeth.
Küsitakse sedagi, kas lähedast võib nädalavahetuseks koju viia. „Kui juba ükskord otsustad paigutada hooldekodusse, siis pole mõtet enam teda vahepeal koju võtta. Sellel haigusel on omapära – mida rohkem muudad tema tingimusi, seda enam kaob mälu. Ta ei saa ühel hetkel enam aru, kus on tema kodu – kas see, kuhu sugulased viivad või Marta kodus? Kui juba paigutada, siis las ta olla,“ toob juhataja asja selgust.
Kindlasti saab inimene võtta hooldekodusse enda asju. „Pildid, maalid, kalendrid, pleedid, isegi tugitooli oleme lubanud. Meil ei ole ka keelatud koertega külastamine,“ loetleb Elisabeth.
Marta kodu juhataja Elisabeth rõhutab, et taolise hooldekodu loomiseks on tehtud palju tööd – alustades värvide valikust (dementsetele on helesinine parim) kuni huvijuhi olemasoluga. „Huvijuht on vastava haridusega psühhiaater, kes kolm korda nädalas tegeleb inimestega erinevatel teemadel – lauamängudest matemaatika tundideni,“ lausub Elisabeth. Muidugi kiidab ta ka ülejäänud personali, kes oskab vägagi lugupidavalt suhtuda vanematesse inimestesse.
Originaal: Õhtuleht
Elisabeth Nahk on Marta kodu vedanud viimased kolm aastat ning nendib, et kahjuks on dementsus üha sagenev probleem. „On raske öelda, millest see tingitud on, sest meie juures on inimesi täiesti erinevatelt elualadelt. Tegeleti intellektuaalse või füüsilise tööga, asjad võivad minna sama rada. Näiteks on siin slaavi filoloogia lektor, arstid, matemaatika õpetaja, raamatupidajad,“ seletab Elisabeth.
Küll aga on tal siiski mõni mõte, mis võib rolli mängida. „Viimased 10-15 aastat töötame hästi palju. Me ei jälgi kuigi tähelepanelikult, mida sööme, kus liigume, kas käime piisavalt värskes õhus,“ räägib asjatundja. Ta avaldab, et on juba kümmekond aastat piilunud, mida inimesed supermarketis ostukorvi poetavad. „See on harv, kui valitakse toorliha, kartuleid, porgandeid, piimatooteid. Hästi palju eelistatakse maitsestatud jogurteid ning poolfabrikaate,“ osutab ta.
Murettekitav on seegi, et dementsuse tekkimise iga kipub nooremaks minema. „Marta kodus on kõige noorem inimene 64aastane naine, kes oli siia jõudmise hetkeks juba kümme aastat dementsust põdenud,“ toob Elisabeth välja.
Lähedase pärast muretsetakse 24/7
Elu dementsega on paraku keeruline. „See pole lapse käitumine, see on haige inimene. Üsna sagedased on lood, kuidas nad soojendavad plastmasstopsis gaasipliidi peal toitu või peidavad oma väärtuslikke esemeid ja siis süüdistavad teisi,“ räägib Elisabeth.
Loomulikult käib kogu situatsiooniga alati kaasa mure, mida lähedane üksi kodus teeb. „Sa lähed hommikul tööle ega tea, kus ta on näiteks poole tunni või tunni pärast. Kas ta läks korterist välja? Kas ta on söönud ja võtnud tablette? Või mis siis, kui lamajal kukkus tekk põrandale, ta on terve päeva ilma tekita ja saab külma?“ seletab ta.
Elisabeth nendib, et paljud tunnevad, et on justkui kohustatud oma vanemaid hooldama. „Muretsetakse, et mida arvavad teised inimesed, kui panen oma ema või isa hooldekodusse. Mitte keegi ei mõtle, kui palju vaeva näeb hooldades dementset,“ arvab Elisabeth. „Lähedast hooldekodusse pannes ei tohi seda võtta kui egoismi. See on hoopis midagi head, mida talle teed. Nendel on oma elu elatud, aga sina oled noor inimene ja sul on kõik ees. Sinu õlul lasub heas mõttes kohustus organiseerida lähedastele mugav elu nii, et ise jääksid rahule.“
Elisabethi sõnul näitab praktika, et paari kuu jooksul loksub teema inimese jaoks paika. „Nad käivad nädalavahetustel lähedast külastamas, on rahulikud ja magavad hästi. Pealegi võivad nad iga hetk siia helistada ja uurida, kuidas läheb,“ jutustab Elisabeth.
Otsustades dementse Marta kodusse panna, tekib esmalt küsimus, kas paigutada ta privaatsesse või jagatud tuppa. „Kui inimene elas üksi, siis peab ta ka siin olema omaette. Mõelge, kas ta tahab suhelda. Võib-olla tahaks ta teist inimest aidata – viia kedagi sööklasse, tuua vett või teed,“ selgitab Elisabeth.
Küsitakse sedagi, kas lähedast võib nädalavahetuseks koju viia. „Kui juba ükskord otsustad paigutada hooldekodusse, siis pole mõtet enam teda vahepeal koju võtta. Sellel haigusel on omapära – mida rohkem muudad tema tingimusi, seda enam kaob mälu. Ta ei saa ühel hetkel enam aru, kus on tema kodu – kas see, kuhu sugulased viivad või Marta kodus? Kui juba paigutada, siis las ta olla,“ toob juhataja asja selgust.
Kindlasti saab inimene võtta hooldekodusse enda asju. „Pildid, maalid, kalendrid, pleedid, isegi tugitooli oleme lubanud. Meil ei ole ka keelatud koertega külastamine,“ loetleb Elisabeth.
Marta kodu juhataja Elisabeth rõhutab, et taolise hooldekodu loomiseks on tehtud palju tööd – alustades värvide valikust (dementsetele on helesinine parim) kuni huvijuhi olemasoluga. „Huvijuht on vastava haridusega psühhiaater, kes kolm korda nädalas tegeleb inimestega erinevatel teemadel – lauamängudest matemaatika tundideni,“ lausub Elisabeth. Muidugi kiidab ta ka ülejäänud personali, kes oskab vägagi lugupidavalt suhtuda vanematesse inimestesse.
Originaal: Õhtuleht